"It is a truth universally acknowledged...

...that a single man in possession of a good fortune, must be in want of a wife."
Kes arvab ära, mis maailmakuulus romaan eelneva lausega algab, sellele pakun häid soome šokolaadiküpsiseid ja teed. Aga loomulikult auhinnale peab ise järele tulema. :) Spikerdamine keelatud!

Kummaline koolinädal oli. Mitmest loengust jäin erinevatel põhjustel ilma, kusjuures ainult ühe korra oli asi selles, et mina ei jõudnud kohale. Muidu ei jõudnud õppejõud. Täna oli lõpuks klassikaline koolipäev ka. Rääkisime Läänemere regiooni muusikast ja filmindusest, ajaloos võtsime läbi külma sõja perioodi ja Balti riikide iseseisvumise. Nüüd on meil ajalugu läbi ja järgmisel nädalal saame ainult natuke poliitikat. Üldiselt jah, peale paari eksami tulevad nüüd paar eriti tšilli nädalat. Oktoobri lõpus hakkab jälle tihedamini loenguid olema. Olen mõelnud küll aineid juurde võtta, aga ajad kas ei sobi või on huvitavad kursused ära jäetud. Niisiis jääb ära ja keskendun muudele asjadele.
Homme pean jälle minema rattaparandaja-mehe juurde. Kui paar päeva tagasi läks läbi mu tagumise ratta kumm, siis täna hommikul oli esimene täiesti löss. Olin täitsa frustreeritud, mul ei olnud aega seda lähemalt uurima hakata ja kihutasin loengusse. Poole teest jooksin ja kirusin, lõpuks jäin ikkagi korralikult hiljaks ja olin märg pealekauba. Tahtsin olla vihane, aga avastasin, et ma ei oska enam. Lihtsalt nagu minus ei olekski enam vihaenergiat. Huvitav tunne oli. Kujutasin ette, kuidas kuskil siin on maniakk, kes tunneb rõõmu mu rattakummi igapäevasest lõhkumisest. Kui pärast pikka päeva õhtul koju jõudsin, uurisin asja lähemalt ja õnneks reaalsus ikka natuke triviaalsem. Tegu lihtsalt väga vanade kummidega ja nad on nüüdsete ilmamuutustega hapraks läinud. Lihtsalt pragusid täis, oli aja küsimus, millal tühjaks oleks läinud. Nojah, kui ma homme teise uue kummi ka alla saan, siis ma seda ratast küll lõpuks siin maha ei müü, vaid võtan endaga ühel või teisel viisil koju kaasa. Liiga armas juba, et ära anda. Lisaks olen ma temasse rohkem investeerinud, kui ta algul maksis.
Nüüd ma siis käin ühel ägedal kursusel. Creative Communication in a Foreign Language on selle nimi. Täitsa ülikooliväline asi. Millega me seal tegeleme on erinevate meetoditega (kirjutamine, muusika, liikumine, kunst) loovuse avamine, soodustamine ja rakendamine igapäevaelus. Ühesõnaga on lõbus. :) Meie üks juhendajatest on itaallane ja ta ei suuda rääkimist lõpetada, muudkui vehib kätega ja kommenteerib. Aga ta on seejuures nii tore. Igatahes pillub ta täie siirusega kogu aeg umbes selliseid fraase nagu "Ladies first, then Germans." ja kõik pidevalt naeravad. Loomulikult on meil seal mitu sakslast. Neist ei ole siin kuskile pääsu, sest nad moodustavad siinsetest välisüliõpilastest enamuse.
Ilm on hall ja sünge ja märg. Hakkab juba meenuma, mis osa sügise juures mulle ei meeldi. Päikest ei ole ja energiat on kohe vähem. Ahju ka ei ole, mille vastu kerra tõmmata. :) Aga tee joomine soojendab jälle üles ja kui soojus on varvasteni jõudnud, võib jälle midagi ette võtta.

From Finland with Love,